Terrorism koduõuel.

See nädal on tegevusteraapia nädal ;)

Täna hommikul sain mina,usin ja tubli õpilane nagu ma olen,üles ärgata kell 6,et minna Foorumisse ja veeta seal tore päev kella 17ni. Jeap, päris usin vist.

Tegelt oli tore..Ega ma vist ilma entusiasmita poleks terve päev seal ringi kõndinud, plakatitel olevat infot seletanud, igasuguseid flaiereid jms jaganud ning inimestele rääkinud,kui hea on meie kursus ja kui äge on tegevusteraapia.

Fotograaf jauras ka koguaeg ringi ning pildistas. Päeva lõpus tuli üks marketingu vendadest ja palus mul üks tsitaat "annetada" ning palus luba OT News-i minust pilt ja tsitaat lisada,sest kool kirjutab väikse lõigu,mida meie tegime,et promoda tegevusteraapiat kui valikut ülikooli kursusena ja lihtsalt selgitada inimestele,mida ma teeme ning miks me teeme. (Vb saabki minust kuulsus korraks,ajee.. =D) Kuigi olukord vägagi nutuse Eestiga on oluliselt parem, ei ole siiski paljudel inimestel aimu sellest,et tegevusterapeudid töötavad ka vaimse tervisega,mitte ainult füüsilise rehabilitatsiooni ja erinevate seadmete jms (ratastoolid, raamid, trepiliftid jne) vallas. Inimesed on ka mõnikord segaduses sõna "occupational" tõttu,sest nad eeldavad,et meie amet on ainult tööga seotud. Seetõttu on hea,et eesti keeles on "tegevusteraapia",sest me töötame ju kõikide tegevustega (hambapesust suhtlusoskuste arendamise ja enesehinnanguni välja).

Pmst see päev Foorumis oli khuul ja ma sain täna teada,et tegevusterapeudid võivad ka paariteraapiat teha,kui neil on vastav koolitus läbitud :) Varem teadsin,et pereteraapiat ja CBT-d saab teha,aga vot siis :P Lisaks motivatsioonile ja entusiasmile, tuli mulle täna meelde,miks ma seda ametit esialgu õppima tahtsin minna ning kui palju ma tegelikult teist kursuseaastat nautinud olen. Iga päev loengutes ja workshop-ides 8 tundi viibides, õhtul ja nädalavahetustel isegi enne magama minekut psühholoogia ja sotsioloogia raamatuid lugedes, ei ole nagu aega mõelda,et miks ma üldse pingutan nii julmalt ja miks tegevusteraapia niiiiiiiii ägeeeee on!!! :)) Mõnus tunne oli kohe! :))

Enihau, pealkirja juurde.

Läksin siis pärast mõnusat promotööd bussi peale,et koju tulla. Bussis oli üks kergelt närviline noormees,kellele ma esialgu väga tähelepanu ei pööranud. Ta muutus aga üha närvilisemaks ning kuigi ma väga üritasin mitte tähele panna ja lihtsalt oma ajakirja lugeda, ei saanud ma eirata,et ta rääkis telefoniga ning soovitas kellelegi erinevaid teid põgenemiseks kuskilt. Ma mõtlesin,et kuulsin asju valesti ja üritasin kogu situatsiooni eirata. Noormees muutus aga üha närvilisemaks ja iga peatuse juures ütles,et inimesele/inimestele,kes maha läksid,et nüüd olete turvaliselt kohal. Olles õppinud psühholoogiat ja psühhiatria beisikseid, eeldasin ma lihtsalt,et inimesel on psühhoosi/bipolaarse sündroomi vms episood, kõik sümptomid paistsid klapivat. Mida aeg edasi,sest rohkem hakkas aga see noormees bussijuhiga rääkima. Liiklus oli üpriski aeglane kell 17,kuid ta nõudis iga 10 sekundi järel,et bussijuht sõidaks kiiremini ja edasi-edasi-edasi. Mingil hetkel hakkas ta meid alumisel korrusel üle lugema kõva häälega. Sel hetkel hakkas minu süda päris korralikult puperdama (ja puperdab hetkelgi,sest sellest insidendist on möödas vaid tunnijagu). Ta jätkas oma jutu bussijuhiga ja aina kordas,et ta tahab,et inimesed jõuaksid turvaliselt kohale ning aina küsis,kus on lõpp-peatus ning kõik reisijad maha peavad minema. Järgmine hetk ta pobises päris kiiresti ja närviliselt,aga ma vist kuulsin sõna "bomb". Hetk hiljem oli peatus ja üle poole bussis olnud inimestest peaaegu jooksis bussist välja, k.a mina. Olgugi et mul oli raske toidukott,aga sellist nalja ma küll ei taha.

Tundsin end pärast bussist väljumist natuke süüdlaslikult,kuna ma siiski kahtlen,et see noormees tegelikult bussi õhku tahtis lasta või mingit kahju oleks reisjatele teinud. Samuti eeldan ma,et tal oli mingi psüühiline häire/hoog.

AGA.. Siin riigis ma ei julge riskida. Nagu üldse. Siin inimesed lasevad/üritavad lasta rändom asju õhku. Iga kord kui ma London Undergroundis olen,mõtlen: "Kas täna on see päev?" . Jah,seal on kõva turvasüsteem,aga kõik teavad,et mingil päeval on Undergroundis plahvatus.. "It's bound to happen" , nad lausuvad.

Vot. See oli minu päev siiani.

Nüüd minu maailma parima mehega ujuma ja siis ülikooli klubisse stiilipeole "Under the Sea". Olen kala :P

Tsjaupljau! Olge nunnud ja hoidke sõrmed soojas.

ps. Nägin täna maailmakõigerohkem armsamat kampsunit. See on k.o.h.u.t.a.v,kui palju talve riided siin maksavad! See maailmakõigerohkem armsam kampsun oli 70 naela. Tuletaevasappi tõesõna.