Lumi on paanika. Ei ole. Lumi on nunnu.

Tere varahommikust.

Kõigepealt tahaks ma seletada,mis siin riigis hetkel toimub,ja siis lähen oma elu juurde,eksjuonju.

Pmst siin on paanika,sest lund sadas. Rohkem kui naeruväärne. Ma saan aru,et nad pole harjunud rohke lumega ning temperatuuridega nagu -25,aga tänane paanika uudistes on totakas. Inimesed minu ümber (lõuna osas) ainult kohutavast lumest räägivadki.

Lund on õues paar sentimeetrit. Temperatuur on paar kraadi üle nulli. BBC uudistes ütles ilmamees "It will be very very cold." Tuletaevasappitõesti.

Eelmine aasta oli sama "probleem". Üle-eelmine aasta oli sama "probleem" jne. Võiks ju nagu õppust võtta.

London on väidetavalt natuke paremini ettevalmistatud ja täiendanud oma soolavarusid.

Minu arust võiks nad ka teadvustada,et teede lumest puhastamine ning soola puistamine ei ole ainus meetod,kuidas liiklemist turvalisemaks muuta.

Autojuhte võiks natuke harida ka. Talvesõidukoolitus tuleks vägagi kasuks. Seda muidugi on vist liiga palju loota,kuna siin võib sõidueksamil 16 viga teha. Pole ime,et ma üldiselt surmhirmunult autodest välja astun.

Okei,jauramine läbi.

Minu elu tiirleb hetkel praktika ümber. Olen 3 nädalat väga hea tagasisidega läbinud, 3 nädalat veel minna. Hetkel on mul endal 5 patsienti,mis on hea arv,sest mul on ka pidevad koolitused ning vaja niisama vaatleja olla tihtipeale. Juhendaja on ka eriti mõistlik. Töö ise on pmst see,mida ma tulevikus teha tahaksin. Tõesti, see rahustab mind maha,sest ma olin natuke mures,et kuna mulle see füüsiline ikka üldse peale ei lähe ja kuigi mind on vaimne tervis alati huvitanud, ehk ei meeldigi praktika ja siis oleksin ummikus omadega. Hetkel töötan inimestega,kellel on depressioon või ärevus- või isiksushäired või bipolaarsus. Ühtegi skisofreenikut pole minu listi kantud veel. Tegevus sõltub ilmselgelt indiviidi vajadustest. Enamasti on vaja rutiin kehtestada, nõu anda toitumise ja unehügeeni kohta, õpetada lõõgastumis- ja rahunemistehnikaid, edastada teiste agentuuride kontaktandmeid jne jne. Iga patsient on erinev,sest üldiselt tahavad inimesed elus küll sarnaseid beisik asju (ntks head und ja toitu, julgust kodu uksest välja astuda, oskusi teiste inimestega suhelda, töö võimalusi otsida ning lõpuks töötada), aga mis puutub nende asjade tähtsusjärjekorda asetamisest,siis see on kõigil erinev. Tihti pean ma oma jala maha panema ja patsiendile selgeks tegema,et kui nad ikkagi terve nädal ainult ube või krõbuskeid söövad ja kõrvalpoodigi ei julge minna,siis töö otsimise peale pole mõistlik mõelda veel.

Okeiko, sellest teemast võiksin ma mitu lehekülge kirjutada,aga ma kahtlen,et teid nii väga huvitab :))

14ndal novembril sai meil Robbie-ga aasta koosolemist. Oleme ikka happyhappyjoyjoy ja nii ongi.

Varsti tulevad jõulud ja seoses sellega valmistan ma oma jõulukaarte juba ning see nv saan ilmselt paar kingitusekestki osta.

Ilmselgelt lagunesid mu kaks paari saapaid selle nädala alguses armsasti ära. See tähendab seda,et siin on lumi maas ja mul pole mitte ühtegi paari jalatseid,mis ilmale vastavad oleksid. Juhei. Tegelt lasin ühtedele saabastele uued tallad panna 2 nädalat tagasi,aga need tallad kukkusid alt ära,kui ma rõõmsasti ühel päeval tööle läksin. Ei, ma ei naljata. Kusjuures maksin veel 20 naela,sest noh, ma ikka hoian ja kallistan neid saapaid. Ma ei hakka sellesse teemasse sisse minema,muidu tuleb jälle üks suur jaur. Homme,kui tagasi kingsepa juurde lähen,saavad nad kõvasti jauramist küll..kuramus.

Loodan,et teie oskate talve rohkem hinnata.

Kõige tähtsam jama muide! Päkapikke ei olegi Suurbritannias. Siin ma küll oma lapsi üles ei kasvata. Full stop.