plaanimuutusmuutusplaani

Terve paki sõin neid Fruit Shortcake-e ära just ;P No ei saanud peatada, hirrrmus head olid.

Tegelt tahatsin lihtsalt teavitada,et kui te mulle nüüd kirjutate,siis pigem palun helditeesalu@hotmail.com-ile,sest Facebook on nõu diela järgmise nädalavahetuseni.

Nimelt ärkasin täna rõõmsalt kell 6 üles,et lähen teen kerge sörgi ja siis praktikale,aga siis helistas Becca. Ta on see tüdruk,kellega me igal hommikul Bury St Edmundsisse praktikale sõidame. Ta oli hämmingus sellest,mis väljas toimus. Nimelt oli öö jooksul ikka "kerge" lumi maha tulnud ja tuisku oli rohkem kui rubla eest. Pärast 20 minutilist kaalutlemist, otsustas ta,et ikka ei julge sõita. Kuna tuli välja,et linnaliini bussijuhid ka ei julgenud,siis ma ronisin tagasi Roberti kõrvale. Mul olid küll kerged süümekad,et me isegi ei proovinud sinna sõita,aga samas ega vist ise ka sellise ilmaga talvekummidega rallida ei tahaks. Kuna bussid ei käinud hommikul,siis variant oli rongijaama kõndida. Ma ei olnud sellest ideest aga väga elevil,kuna elan üsna linna ääres ja rongijaama kõndimine on nii poolteist tundi..tuisus..Näkää,eksju. Helistasin ja meilisisin kõik tähtsad osapooled siis läbi ja kell 9 helistas mulle mu juhendaja ja ütles,et ma ei jõuaks rongiga enne keskpäeva enihau sinna ning kuna mul polnud ühtegi patsienti pärastlõunaks niikuinii kirjas ja ma oleks lihtsalt harinud ennast raamatute jms abiga,siis oleks suht totu seda ulme trippi tegema hakata.

Üks tüdruk,kes lõpuks ikkagi Bury-sse sõitis,väitis,et ühetunnisest sõidust tuli rohkem kui 3 ning vahepeal suutis ta 2 piruetti teha,juhei.

Õnneks on korraldatud ning homsest on meil haiglamajutus. Ilmselgelt oleks ma tahtnud endiselt pärast tööd koju tulla,aga vb see ongi parem,sest siis mul pole netti ega telekat jms,nii et teen rohkem koolitööd. Kuigi läpaka võtan ikka kaasa ja Blockbuster on lähedal. (Kusjuures sellega tuleb mul meelde,et Starbucks on ka ümber nurga ja kuna ma olen member,siis peaks neti saama. Eks näis..) Enihauuuuu =)

Pmst oleks lihtsalt natuke totakas igal hommikul loota,et teed on puhastatud, soolatud/liivatud. Ei viitsi nagu 6 tundi päevas autos ka tsillida.

Robert oli muidugi eriti rõõmus,sest fakt,et mina täna koju jäin,tähendas tema jaoks seda,et ta ei pidanudki enne kella 7t voodist välja ronima ja sai laiselda 10ni. Raske elu =)) Tegelt on ta tubli poiss..Passib seal raamatukogus enamuse oma päevast,nii et las magab vähemalt hästi.

Aga jah, töö juures on mul arvuti ja nett, pluss UEA email ja Hotmail pole blokeeritud. Ma ei ole kindel,kas Facebook on,aga ma väga ei eeldaks,et nad seda professionaalseks peaksid.

Helistada ja sõnumineerida saab ju ka. Number on ikka sama ja värgid.

Õues on tegelikult vääääga ilus. Roosa taevas ja igal pool valge. Lumi ka kriuksus talla all,kui "külapoodi" teed läksin ostma.

"Oh talveaeg, oh talveaeg, sina juba tulid." lal lal lal lal la laa

ps. Ma väga loodan,et õpetaja Laats minu blogi ei ole,sest muidu tuleks sealt paar korralikku sõna minu aluste ja öeldiste asetuse kohta lausetes. Ohjummel.

Tsjaupljau. Ilusat uut nädalat teile!!

Lumi on paanika. Ei ole. Lumi on nunnu.

Tere varahommikust.

Kõigepealt tahaks ma seletada,mis siin riigis hetkel toimub,ja siis lähen oma elu juurde,eksjuonju.

Pmst siin on paanika,sest lund sadas. Rohkem kui naeruväärne. Ma saan aru,et nad pole harjunud rohke lumega ning temperatuuridega nagu -25,aga tänane paanika uudistes on totakas. Inimesed minu ümber (lõuna osas) ainult kohutavast lumest räägivadki.

Lund on õues paar sentimeetrit. Temperatuur on paar kraadi üle nulli. BBC uudistes ütles ilmamees "It will be very very cold." Tuletaevasappitõesti.

Eelmine aasta oli sama "probleem". Üle-eelmine aasta oli sama "probleem" jne. Võiks ju nagu õppust võtta.

London on väidetavalt natuke paremini ettevalmistatud ja täiendanud oma soolavarusid.

Minu arust võiks nad ka teadvustada,et teede lumest puhastamine ning soola puistamine ei ole ainus meetod,kuidas liiklemist turvalisemaks muuta.

Autojuhte võiks natuke harida ka. Talvesõidukoolitus tuleks vägagi kasuks. Seda muidugi on vist liiga palju loota,kuna siin võib sõidueksamil 16 viga teha. Pole ime,et ma üldiselt surmhirmunult autodest välja astun.

Okei,jauramine läbi.

Minu elu tiirleb hetkel praktika ümber. Olen 3 nädalat väga hea tagasisidega läbinud, 3 nädalat veel minna. Hetkel on mul endal 5 patsienti,mis on hea arv,sest mul on ka pidevad koolitused ning vaja niisama vaatleja olla tihtipeale. Juhendaja on ka eriti mõistlik. Töö ise on pmst see,mida ma tulevikus teha tahaksin. Tõesti, see rahustab mind maha,sest ma olin natuke mures,et kuna mulle see füüsiline ikka üldse peale ei lähe ja kuigi mind on vaimne tervis alati huvitanud, ehk ei meeldigi praktika ja siis oleksin ummikus omadega. Hetkel töötan inimestega,kellel on depressioon või ärevus- või isiksushäired või bipolaarsus. Ühtegi skisofreenikut pole minu listi kantud veel. Tegevus sõltub ilmselgelt indiviidi vajadustest. Enamasti on vaja rutiin kehtestada, nõu anda toitumise ja unehügeeni kohta, õpetada lõõgastumis- ja rahunemistehnikaid, edastada teiste agentuuride kontaktandmeid jne jne. Iga patsient on erinev,sest üldiselt tahavad inimesed elus küll sarnaseid beisik asju (ntks head und ja toitu, julgust kodu uksest välja astuda, oskusi teiste inimestega suhelda, töö võimalusi otsida ning lõpuks töötada), aga mis puutub nende asjade tähtsusjärjekorda asetamisest,siis see on kõigil erinev. Tihti pean ma oma jala maha panema ja patsiendile selgeks tegema,et kui nad ikkagi terve nädal ainult ube või krõbuskeid söövad ja kõrvalpoodigi ei julge minna,siis töö otsimise peale pole mõistlik mõelda veel.

Okeiko, sellest teemast võiksin ma mitu lehekülge kirjutada,aga ma kahtlen,et teid nii väga huvitab :))

14ndal novembril sai meil Robbie-ga aasta koosolemist. Oleme ikka happyhappyjoyjoy ja nii ongi.

Varsti tulevad jõulud ja seoses sellega valmistan ma oma jõulukaarte juba ning see nv saan ilmselt paar kingitusekestki osta.

Ilmselgelt lagunesid mu kaks paari saapaid selle nädala alguses armsasti ära. See tähendab seda,et siin on lumi maas ja mul pole mitte ühtegi paari jalatseid,mis ilmale vastavad oleksid. Juhei. Tegelt lasin ühtedele saabastele uued tallad panna 2 nädalat tagasi,aga need tallad kukkusid alt ära,kui ma rõõmsasti ühel päeval tööle läksin. Ei, ma ei naljata. Kusjuures maksin veel 20 naela,sest noh, ma ikka hoian ja kallistan neid saapaid. Ma ei hakka sellesse teemasse sisse minema,muidu tuleb jälle üks suur jaur. Homme,kui tagasi kingsepa juurde lähen,saavad nad kõvasti jauramist küll..kuramus.

Loodan,et teie oskate talve rohkem hinnata.

Kõige tähtsam jama muide! Päkapikke ei olegi Suurbritannias. Siin ma küll oma lapsi üles ei kasvata. Full stop.

Eesti film

Täna õhtul vaatasime filmi "Meeletu", mina juba eiteamitmendatkorda ja Rob esimest. Mul oligi juba meelest ära läinud,kui mõnus see film on. Robertile väga meeldisid meie "maainimesed" :)

Vot. Vaadake.

Terrorism koduõuel.

See nädal on tegevusteraapia nädal ;)

Täna hommikul sain mina,usin ja tubli õpilane nagu ma olen,üles ärgata kell 6,et minna Foorumisse ja veeta seal tore päev kella 17ni. Jeap, päris usin vist.

Tegelt oli tore..Ega ma vist ilma entusiasmita poleks terve päev seal ringi kõndinud, plakatitel olevat infot seletanud, igasuguseid flaiereid jms jaganud ning inimestele rääkinud,kui hea on meie kursus ja kui äge on tegevusteraapia.

Fotograaf jauras ka koguaeg ringi ning pildistas. Päeva lõpus tuli üks marketingu vendadest ja palus mul üks tsitaat "annetada" ning palus luba OT News-i minust pilt ja tsitaat lisada,sest kool kirjutab väikse lõigu,mida meie tegime,et promoda tegevusteraapiat kui valikut ülikooli kursusena ja lihtsalt selgitada inimestele,mida ma teeme ning miks me teeme. (Vb saabki minust kuulsus korraks,ajee.. =D) Kuigi olukord vägagi nutuse Eestiga on oluliselt parem, ei ole siiski paljudel inimestel aimu sellest,et tegevusterapeudid töötavad ka vaimse tervisega,mitte ainult füüsilise rehabilitatsiooni ja erinevate seadmete jms (ratastoolid, raamid, trepiliftid jne) vallas. Inimesed on ka mõnikord segaduses sõna "occupational" tõttu,sest nad eeldavad,et meie amet on ainult tööga seotud. Seetõttu on hea,et eesti keeles on "tegevusteraapia",sest me töötame ju kõikide tegevustega (hambapesust suhtlusoskuste arendamise ja enesehinnanguni välja).

Pmst see päev Foorumis oli khuul ja ma sain täna teada,et tegevusterapeudid võivad ka paariteraapiat teha,kui neil on vastav koolitus läbitud :) Varem teadsin,et pereteraapiat ja CBT-d saab teha,aga vot siis :P Lisaks motivatsioonile ja entusiasmile, tuli mulle täna meelde,miks ma seda ametit esialgu õppima tahtsin minna ning kui palju ma tegelikult teist kursuseaastat nautinud olen. Iga päev loengutes ja workshop-ides 8 tundi viibides, õhtul ja nädalavahetustel isegi enne magama minekut psühholoogia ja sotsioloogia raamatuid lugedes, ei ole nagu aega mõelda,et miks ma üldse pingutan nii julmalt ja miks tegevusteraapia niiiiiiiii ägeeeee on!!! :)) Mõnus tunne oli kohe! :))

Enihau, pealkirja juurde.

Läksin siis pärast mõnusat promotööd bussi peale,et koju tulla. Bussis oli üks kergelt närviline noormees,kellele ma esialgu väga tähelepanu ei pööranud. Ta muutus aga üha närvilisemaks ning kuigi ma väga üritasin mitte tähele panna ja lihtsalt oma ajakirja lugeda, ei saanud ma eirata,et ta rääkis telefoniga ning soovitas kellelegi erinevaid teid põgenemiseks kuskilt. Ma mõtlesin,et kuulsin asju valesti ja üritasin kogu situatsiooni eirata. Noormees muutus aga üha närvilisemaks ja iga peatuse juures ütles,et inimesele/inimestele,kes maha läksid,et nüüd olete turvaliselt kohal. Olles õppinud psühholoogiat ja psühhiatria beisikseid, eeldasin ma lihtsalt,et inimesel on psühhoosi/bipolaarse sündroomi vms episood, kõik sümptomid paistsid klapivat. Mida aeg edasi,sest rohkem hakkas aga see noormees bussijuhiga rääkima. Liiklus oli üpriski aeglane kell 17,kuid ta nõudis iga 10 sekundi järel,et bussijuht sõidaks kiiremini ja edasi-edasi-edasi. Mingil hetkel hakkas ta meid alumisel korrusel üle lugema kõva häälega. Sel hetkel hakkas minu süda päris korralikult puperdama (ja puperdab hetkelgi,sest sellest insidendist on möödas vaid tunnijagu). Ta jätkas oma jutu bussijuhiga ja aina kordas,et ta tahab,et inimesed jõuaksid turvaliselt kohale ning aina küsis,kus on lõpp-peatus ning kõik reisijad maha peavad minema. Järgmine hetk ta pobises päris kiiresti ja närviliselt,aga ma vist kuulsin sõna "bomb". Hetk hiljem oli peatus ja üle poole bussis olnud inimestest peaaegu jooksis bussist välja, k.a mina. Olgugi et mul oli raske toidukott,aga sellist nalja ma küll ei taha.

Tundsin end pärast bussist väljumist natuke süüdlaslikult,kuna ma siiski kahtlen,et see noormees tegelikult bussi õhku tahtis lasta või mingit kahju oleks reisjatele teinud. Samuti eeldan ma,et tal oli mingi psüühiline häire/hoog.

AGA.. Siin riigis ma ei julge riskida. Nagu üldse. Siin inimesed lasevad/üritavad lasta rändom asju õhku. Iga kord kui ma London Undergroundis olen,mõtlen: "Kas täna on see päev?" . Jah,seal on kõva turvasüsteem,aga kõik teavad,et mingil päeval on Undergroundis plahvatus.. "It's bound to happen" , nad lausuvad.

Vot. See oli minu päev siiani.

Nüüd minu maailma parima mehega ujuma ja siis ülikooli klubisse stiilipeole "Under the Sea". Olen kala :P

Tsjaupljau! Olge nunnud ja hoidke sõrmed soojas.

ps. Nägin täna maailmakõigerohkem armsamat kampsunit. See on k.o.h.u.t.a.v,kui palju talve riided siin maksavad! See maailmakõigerohkem armsam kampsun oli 70 naela. Tuletaevasappi tõesõna.

Hello Kitty doesn't know.

Kuhu see postitus jääb?

Üritan nv-l kirjutada korralikult, ausalt ka. Panin isegi päevikusse kirja :)

Head ööd,armsad inimesed.

Õppida,õppida,õppida!

Kell on peaaegu 2 öösel ja juba kolmandat õhtut järjest passin mina üleval ja teen reedese presentatsiooni jaoks tööd. Oh neid ülikooli rõõme ja asjaolu,et minu pea hakkab millegi pärast alles mõikama pärast kella 9t õhtul.

Nimelt on kursus jagatud kahte gruppi ja mõlemad grupid veel alajaotatud,nii et iga teema kohta on 3 inimest. Minul vedas sellekordse tiimiga nii hästi,et üks tüdrukutest on armas aga blondu ja teisega on meil niisama selline sa-lihtsalt-pole-mulle-kunagi-meeldinud-ja-nii-on-kuigi-ei-tea-miks suhe. Lisaks sellele on meie teema "meaningful occupations" ja ma reaalselt ei leia kuskilt occupational science-ist üles,et kust see temaatika üldse arenema hakkas..Tunne on,et nad viskasid selle tööga meid lihtsalt vette,et vaadata mis masterplaaniga me pinnale ulpima jääme. Vähemalt miskit on kirja saanud,nii et päris pekki vast ei lähe. Ma isegi nagu natuke igatsen gümnaasiumiaega,kus öeldi,mida järgmiseks päevaks teha tuli,mitte ei pidanud sada raamatut ja artiklit läbi lugema,et vb leiab paar lauset. Olukorda ei tee minu jaoks paremaks fakt,et ruumis viibiv õppejõud on mu lemmik,aga kuradima kriitiline,nii et kui me oleme ikka täitsa halvasti asja teinud,siis ta ilmselt ütleb ka,et kuulge shait värk.

Olen vist jah päris õnnetu selle presentatsiooniga siin üksi kell 2 ei emm.

Neljapäevaks on teine presentatsioon ka,aga see on iisibiisi..ainult "fractures,amputation,post traumatic stress syndrome,adjusting to civilian life"..Seda saab rohkem nautida.

Neli nädalat on veel loenguid jäänud ja siis on juba praktika.

Arvestades,mis tempos asjad juba esimese 2 nädala jooksul on toimunud ning et praktika on mu erihuvi,mis tähendab,et töölt koju tulles lähen raamatukogusse lugema suurest elevusest,siis jõulude ajal suudan ma ainult lakke vahtida ja piparkooke süüa vist =)

Mmm..piparkoogid.

Olgu,ma pöördun nüüd jälle selle vahva presentatsiooni juurde. Tegelikult teema ise on huvitav..Ma/me lihtsalt ei saa aru,mida me presentatsiooni peame panema.

Kui see nädal läbi saab,siis ehk mul leidub üks vaba õhtu seinaronimiste,Punase Risti vabatahtliku töö, praktika-eelse ettevalmistuse ja ilmselgelt mu maailma parima mehe kõrvalt,nii et saan paar rida süntarist kirjutada ning loodetavasti kinnitada,et meie presentatsioon ei olnud totaalne jaburdus ja mu lemmik õppejõud ikka veel tahab minuga pärast loengut asju arutada.

Kivi kotti,eksole.

LENDAMAIE

Jees! Mega äge oli!

Instruktor oli eriti tšill vend, ise täitsa eufooriline ja ainult naeratas suurelt ning lausus "Shall we fly then? Swwwwwwwweeeeet! ("Dude, where's my car?" moodi)". Pärast meie sessiooni trikitas ka seal, päris ulme oli ikka,mida ta teha oskas =)

Mina lendasin 1min x 2 ning Robbie 2min x 2. Enne tunnelisse sisenemist oli mul küll täielik paanikahoog,lausa süda oli paha. Sees oli vahepeal raske hingata,sest "tuul" oli 100-120 mph,AGA mega äge oli tegelt! Kindlasti soovitan.

Hakkan jälle blogima,vot.

Sattusin juhuslikult ja esmakordselt Rollu ning Jaura blogile ning jõudsin järeldusele,et üheks aastaks on blogi-paus juba võetud,nii et oleks aeg taas tegelema hakata.

Täna on tore päev,sest meil on Robertiga tähtpäev. Lähme spinati-mozzarella pizzat sööma ja õhtul vabale mikrile.

Neljapäeval lähme lendama. Nimelt kinkisin ma Robbie-le sellise vahva asja nagu indoor-skydiving. http://airkix.com/

Ausalt öelda, tahaks juba 27ndat septembrit ja et kool puhta hakkaks. Ma ei jaksa enam nii ebaproduktiivne olla. Pärast füsioloogia eksami sooritamist augusti lõpus, pole nagu peale uude majja sisse kolimise pmst miskit kasulikku teinud.

Eks ma novembris jälle halan,et liiga palju uurimistöid ja ettekandeid vaja teha,aga oh well.

Eks ma annan teada,kuidas lendamisega läks.

Tsjaubjäu.