razionalità

Ma olen otsustanud.

Leian,et olen teinud kòikvòimaliku selle kolme kuu jooksul,et motivatsiooni sàilitada ning muuta elu paremaks,aga ma tòesti ei nàe,et siin midagi muutuks. Olen olukorrast mitu korda rààkinud nii oma mentori kui ka asjasse puutuvate inimestega,aga sama hàsti vòiksin ma kòneleda seinaga.
Mina isikuna,kes Eestis korraldab mitut asja korraga,olen pmst tegevusetu siin. Hommikul vaatan,et poisid enda jàrgi nòud àra peseks, siis koristan tund aega, katan laua, pesen kòigi nòud ja seejàrel aitan pool tundi matemaatika vòi itaalia keelega ning kui hàsti làheb rààgin òhtul tunnikese mònega poistest tàhtsatest kùsimustest. Seega see tòò on ùsna vàhe sarnane sellele,mis mu lepingus kirjas on. Pòhiline osa mu ajast peaks olema tàidetud erinevate kunstiliste ja sportlikke tegevuste planeerimisega ning kui mul aega ùle jààb,saan natuke (!) aidata koristamise, sòògi tegemisega. Minu arust ma muud ei teegi,kui koristan..Juba kolm kuud.Nùùd nad tahavad,et Beppe naine Vittoria hakkaks siin koristama,kui tòòtaja,nii et mulle ei jàeta isegi seda..Mitte et ma vàga nòrdinud oleks.

Ma ilmselt taluksin seda vàhest aktiivsust,kui inimesed,kellega koos ma tòòtan,oleksid toredad ning ma naudiksin nendega tòòtamist. Teie,kes te olete varemgi mu blogi lugenud,teate,et nii see pole..isegi mitte ligilàhedaselt.
Jah,mulle meeldib Flavio ning poiste (kui neil on head momendid) seltsis olla,aga mu pàevi on alati domineerinud Betta vòi Dunja tùrannia.
Olen talunud seda,et mind ei austata, mulle vaevu vaadakse silma,kui rààgitakse,ja hààletoon on nagu ma peaksin olema madalam kui muru,sest olen noor ja loll ning ilmselgelt ei tea ma midagi,nii et polegi ùldse mòtet kuulata minu ideid.Minu tolerantsuse limiit on peaaegu tàis ja ma eelistan àra minna enne,kui plahvatan.

Ma tòesti olen teinud kòikvòimaliku. Need,kes mind tunnevad,saavad ilmselt aru,et ma ei ole allaandja tùùp ja olen koguaeg tahtnud,et see projekt tòòtaks,kuid ma ei saa sinna midagi parata,kui igasugune lootus on kadunud. Isegi lootus..mis peaks kaduma ju viimasena.

Tunnen end veidi sùùdlasena Rosa (mu mentor ja selle kommuuni ùks loojatest) ees,sest ta on pùùdnud mu olukorda parandada ja midagi ette vòtta,kuig kahjuks asjatult. Mul on ka kahju maha jàtta Kathit, Ayoubi, Jacopod, Flaviot ning poisse,kuid lòppude lòpuks elan ma ju iseendale ja teen kòike iseendale,mitte kellelegi teisele.

Olen vòidelnud pikalt ka eneseuhkusega. See on ùùratu,tòesti,aga ratsionaalsus ning sisetunne omavad liiga suurt mòjuvòimu,et mind ùmber veenda.

Mul on lùhidalt kaks reaalset vòimalust: 1) olla siin màrtsi kuu alguseni ja mòelda pàrast,et kuradi piinarikkas pool aastat oli,aga no tehtud 2) tulen tagasi,veidi kripeldav tunne uhkuse pàrast sees,aga vàhemalt saan teha asju minu enda jaoks.

Julgen vàita,et 90% siinolemise ajast olen kurb,vihane,nòrdinud vòi kòike kolme korraga.

Ma igatsen naermist. Ma igatsen lollitamist. Ma igatsen neid hetki,kui ma mòtlen,et kihvt on ikka,kuis elu kàib. Ma igatsen seda momenti,kui tunnen "See on òige asi,mida ma teen".
Igatsen..ja liiga palju.

See ei ole periood,mille pean làbi tegema,et kuhugi jòuda. See on miski,mida ma peaks iseendale tegema. Ma ei pea iseenda jaoks taluma,et minuga kàitutakse rohkem kui halvasti,et ma olen ònnetu ning mitte kunagi rahul,mida teen.

Eile joostes mòtlesin,et ega kòik taolised ettevòtmised ei saagi vàga hàsti minna. Vahetusaasta oligi liiga super,nii et jahm :) .

See on olnud kogemus. Enamus sellest negatiivne ja olen tundnud suurema osa ajast halbu tundeid,aga olen nàinud kommuuni elu,mòistnud,et see ei sobi mulle,ja tundnud,kus on minu tolerantsuse ning alandlikkuse limiit.

Tàna hommikul veel kahtlesin(minna vòi mitte minna),aga Dunja suutis viimase piisa karikasse lisada.
Nimelt tegin Maria jaoks inglise keele prepositsioonidekonspekti ehk pmst esimest korda natuke taolist tòòd,nagu mu projektis kirjas on,kui saabus Dunja ja kùsis: "Kas sa oled otsustanud mitte enam koristada? Aaa,ei,hàsti. Teeme meie. Ega meil pole sind niikuinii vaja."
Neil pole mind vaja,kui kumbki neist on vàsinud ja tahaks enne 23 koju minna ning keegi teine peaks uksed lukku panema? Neil pole mind vaja,et maja oleks puhas ja laud enne lòunasòòki kenasti kaetud? Neil pole mind vaja....
No seda parem on mul àra minna,sest neil pole mind niikuinii vaja.

Inimesed,kellest siin hoolin,on minuga seda teemat eelnevalt arutanud,ja nad mòistavad samuti.

See ei ole kerge,aga ma tunnen,et pean seda enda jaoks tegema. Ma olen seda vààrt.



Good night,ladies and gentlemen,ma làhen joon end nùùd Martini Astist purju ja mòtlen ùle mitme aasta,kui tore on Eestisse tagasi tulla :) . Heh! Ma juba naeratan ;P !!


Aitàh neile,kes on minuga rààkinud,minu ratsionaalsust toetanud ja loodetavasti kallistavad mind kòvasti,kui tagasi olen!

kalli













(Enne Hispaaniasse sòitu 19.detsil annan Rosale kirja,kus seletan kòike nii palju,kui oskan ja suudan,ning siis saadan IBOsse ja YFUsse kirja,et soovin katkestada ja tagasi tulla jaanuari alguses.)