Tsjau.
Jälle on teisipäevaks vaja essee sisse anda,aga mina leian juba teist päeva järjest,et kõike muud on hoopis palju olulisem teha.
Näited minu eiviitsimisest:
>mängisin üksi Scrabble-it
>kirjutasin väikseid Facebooki sõnumeid pooltele uruguailastele,keda tunnen
>helistasin Uruguay-sse ja rääkisin,kuidas mul on nii kiire ülikooli asjadega... (mnjah..)
>kontrollisin järgneva viie nädala tunniplaani
>vaatasin/valisin tulevikuks pulmakleite netist (ilmselgelt väga kiire selle teemaga eriti..)
>külastasin Elu24.ee-d ja reaalselt hindasin läbi kõik Paris Hiltoni pildid
>jne
Produktiivsus missugune!!
Steve-i ja Matti külaskäik oli mõnus. Esmaspäeval ma küll loengutesse ei jõudnud,sest tänu kusjuures päris mõnusale Superbowli mängule sain magama kell 5 hommikul.
Tolleks teisipäevaks sain essee ka 5 minutit enne tähtaega sisse antud. Nimelt otsustasid pooled ülikooli arvutid pool tundi enne tähtaega,et nad ei taha olla printerite ühendatud,mis aga viis sellise vahva intsidendini,et mina jooksin mööda computer lab-i ringi ja küsisin esmakursuslastelt,et kas ma võin kontrollida,et ehk on nende arvuti printeriga ühendatud ja ma saaks oma töö õigeaegselt välja printida. Meil läheb 10% maha,kui isegi 1 sekund pärast tähtaega tööle tempel peale lüüakse. Suure hirmuga läksin oma esimese essee tulemusi vaatama pärast seda hirmsat situatsiooni kurjade printerite ja kannatamatute administraatoriprouadega. Gillian oli juba vaadanud ja ütles,et sai üle 60%. Enne ümbriku avamist mõtlesin,et noh kui tuleb üle 50% pole maailmalõpp,sest see essee oli 50% Practice Education moodulist. Minu hämmastuseks oli paberil "Provisional mark: 95%" Ütleme nii,et ma tuhlasin päris minutikese veel paberite vahel,et näha,mis see reaalne protsent siis tegelt ikka on,sest selline tulemus võttis kergelt hämmingusse. Tegin ju selle essee pühapäeval ja esmaspäeva õhtul pärast Eestist tagasipöördumist ning ebameeldivat kogemust nende marineeritud seentega, loe: jaurasin niisama selle essee ära teha ja lootsin parimat. Minu veel suuremaks üllatuseks tuleb välja,et enamus tegevusterapeute ning füsioterapeute said vaid napilt üle 40% ehk napilt ei kukkunud läbi. Tõesti ei oska kommenteerida seda minu hinnet,aga ei kobise ka :)
Samas ma ei oota endalt ühtegi muud nii head %. Teine essee sai kiiruga tehtud,sest jampsiv tervis võttis taaskord päris mitu päeva ning tundi maha ja olen kindel,et kui mul oleks veel 48 tundi olnud,siis oleks essee pädevam. Grammatika ei saa ka väga hea tulema,sest neid ajuvabasid komasid ei jõudnud ma üldse kontrollida. Halb lihtsalt,et see teine essee on 100% ja kui ma halva % peaksin saama,siis tõmbab see kogutulemust kõvasti alla. Pöidlad pihus,et vähemalt üle 60% saan. Tahaks ju nagu ikka 2:1-ga lõpetada..siis oleks töövalik ka suurem.
Kuna sellest õppeaastast on veel järgi ainult 5 loengutenädalat, 1 lugemisnädal, 3 kevadvaheajanädalat, 2 kuud praktikat, 2 nädalat viimaseid loenguid ja 2 nädalat dissertation preparation-it,siis meile on vaikselt juba hakatud tööasju rääkima. Eks ta kasulik ole ka,sest mina küll vaatan/uurin ringi,et mis üldiselt nõutakse töökuulutustes jne,enamik kursusekaaslasi ei ole sellele veel mõelnud ning lisalugemist ka teinud. Ma lihtsalt ei tahaks lõpupaberiga minna tööd otsima ja avastada siis,et tegelt oleks saanud igasuguseid ülikooli tarkvarasid ja arhiive kasutada ning mingites "essential requirement"-ides end harida jms. Veider on mõelda küll,et järgmisel aastal samal ajal peaksin juba lõputööd kirjutama ning tööavaldusi saatma hakkama vaikselt. Mõnes mõttes on see rahustav,sest sellest ülikoolis käimisest on mul kergelt kopp ees. Kergelt on veel hästi öeldud. Tegelt ei ole nii,et olen lihtsalt laisk ja loru. Lihtsalt frustruatsioon tuleb peale,kui kõik loenguid jms on kohustuslik ning tegelikult huvitav on heal juhul 10%. Ma tunnen,et see kursus on nii traditsioonilisele tegevusterapeudile mõeldud, a'la terapeudile,kellele meeldib hinnata ja määrata abivahendeid ja keskkonnaadaptsioone, käeteraapia ja funktsionaalsete lahaste tegemine, ratastoolide mõõtmine/patjade valimine/jne, hindamine,et kas patsient on piisavalt iseseisev koju naasmiseks haiglast jne jne jne. No absoluutselt ei huvita. Tean,et ikka peab ju õppima seda ka,mida väga ei taha,ning et keskkooliaegne lootus,et ülikoolis ei pea õppima statistikat jms,sest see on rohkem nagu vabatahe,oli väga naiivne omal ajal. AGA ikka väga raske on leida motivatsiooni,kui enamus õppejõududest on just traditsioonilise tegevusteraapia kogemusega ja kulutavad mõndadele loengutele/workshopidele vähemalt 3 korda rohkem aega,kui vajalik on tegelikult. Näiteks: mis mõtet on meile pidada 2-tunnine loeng Bobath kontseptist ning siis korraldada 2-tunnine workshop,et kuidas Bobath pediaatrias rakendatakse,kui kliinilises praktikas ei tohi Bobath-i kasutada enne kui terapeut on läbinud mitmepäevase koolituse selle võtte kohta!?? Miks mitte pigem rääkida natuke rohkem sellest,mida tegevusterapeut vaimse tervise või terviseedendamise vallas ära saaks teha? Tagajärg on hetkel see,et pooled õpilased arvavad,et vaimses spetsis töötades ei pea teadma eriti palju füsioloogiast (ntks ajukeemia jms) ning et võtted on mingid misiganes..kuigi on olemas kontsepte, teooriad ja tehnikaid,mis on kasutuses psühhiaatriahaiglatest, vangla vaimuhaigete osakondades, jne. Nukker. Isiklik tagajärg on see,et pean tegema koolitööd asjadest,mis üldse ei huvita ja ma tean,et ma tulevikus töös väga tõenäoliselt ei kasuta ega kokku ei puutu,ja oma reaalsete huvide kohta lugemiseks ei jäägi üldse aega.
Okei, õpingutedzamm õuver.
Mis me toredat oleme teinud sel nädalal Robertiga?
Kuigi valentinipäev on siin hiuuuudž,siis meile kummalegi see midagi suuremat kui järjekordne kommertspüha ei ole. Siiski on iga 14 meie päev.. Käisime vaatamas filmi "Never Let Me Go". Ikka väga kurb film. Huvitav kontsept, tõeliselt head noorema briti põlvkonna näitlejad tõeliselt head tööd tegemas,aga lõpuks oli ikka kurb. See film pani mõtlema,kui palju,mida ja miks elu puhul hinnata saaks ning kuidas meil on hästi läinud,et meie tänapäeva maailmas ei ole seda korda,mis on kajastatud selles filmis,ning kuidas meil on vedanud,et meie elu eesmärk ei ole see,mis filmi peategelastel. Kui see kinodesse teil jõuab või DVDna või misiganes,siis igastahes vaatamist väärt.
Kolmapäeval käisime the Blanks-i "kontserdil". The Blanks on Ted-i bänd seriaalist "Scrubs" ("Kollanokad" või mis see järjekordne täiestimööda eestikeelne tõlge jälle oligi?!). Kui tagasi kutsuti,siis tegid veel miksi Rihannast, Cee Lo Green-ist, Katy Perry-ist jne. Väga naljakas ja vahva enihau.
Ülejäänud lugemisnädala olen laisk olnud, v.a suurepärane miiting järgmise nädala respiratoorse rehabilitatsiooni presentatsiooni jaoks.
5 nädalat veel ja siis saab viimse statistikatöö ära kirjutada ning lõpuks omati paar nädalat süümepiinadeta puhata Norras ja Šveitsis (TÄNKS,ISSI !!).
Havai, ma nüüd vist pean tõesti seda esimest statistikajama kirjutama hakkama, kell on juba 9 õhtul. Samas on mul ju veel laupäev ja pool pühapäeva.....Hmm.
