Mõtlesin apdeitida natuke oma sõpru,kes Eestis ei ela ja kellega pole jõudnud viimase kuu jooksul väga ühenduses olla.
Eestisse jõudsin ilusti tagasi,kuigi oli üsna veider saabuda Itaaliast, Milaanost,kus oli paks lumi maas ja -10kraadi ning samas kodumaal sadas seenevihma & olid plusskraadid.
Aga ma kaifisin..ja täiega.
Ma arvan,et esimesed kaks nädalat ma tõesti täie rauaga nautisin Eestis olemist - näha niiii kallikeid inimesi, süüa niiii puhast ja head toitu (mahl! salatid! kodujuust! kohupiim! keefir! mõnus,mõnus,mõnus) ja vaadata,kui loogiliselt & lihtsalt siin riigis paljud asjad käivad,kui roheline siin on, ning kuulata suurepärast eesti muusikat.
Kuid kõik liiga head asjad saavad kunagi otsa või siis vähemalt peaaegu. Niimoodi ka selle teemaga. Ei..tegelt ei ole korrektne öelda,et need asjad on otsa saanud...ja vb on see suures osas hoopis minu süü..
Mul on need kallid inimesed ju ikka olemas, söök on ikka suurepärane ja nii ka muusika...AGA...
Ma olen väsinud-ei,mitte ilmast,sest talv on väga kaunis sel aastal (palju lund ja päikest)-hoopis eestlaslikkusest..Pean silmas prototüüpset käitumist.
Ma üldse ei väida,et igal pool mujal oleks oluliselt paremad inimesed. Te peaks teadma,et nägin päris parajaid frukte ka Itaalias. Aga ma ei oska seda eestlaste "võlu" seletada. Nii palju on pessimismi, kibestumist, kadedust, õelust.... Ehk ma lihtsalt koperdan selliseid asju ühel või teisel moel kogema,ei tea,kuid ma olen taaskord niivõrd pinges,et tunnen seda kogu keha ja hingega..Tunnen,et tahan siit varsti-varsti väga-väga ära.
Mul on kahju,siiralt..Eestis on inimesi,kes lähevad mulle korda meeletult palju,mõni,tõsi,liigagi.
Kuid ma ei tea,mis see täpselt on,millest ma ei üle ega ümber ei saa,ning mis mind minema peletab..
Hea uudis on see,et mind võesti Queen Margareti, Cardiffi ja East Angliasse(UEA) vastu.
Otsustasin East Anglia kasuks (see ülikool,kus detsis vestluselgi käisin). Tõsi see on,et Cardiff on mõnes tabelis akadeemiliste näitajatega paar kohta eespool,aga UEA puhul oli palju kõrvalisi faktoreid,mis lõpuks poolehoiuni viisid.
Esiteks oli student satisfactionis UEA teist-kolmandat kohta Oxfordiga jagamas.
Teiseks on seal kunstilist elu palju (kui nii saab öelda): kaks korda aastas rahusvaheline kirjandusfestival, pidevalt kontserdid, kunstinäitused ja oma ala proffid tulevad eritunde andma (mitte ainult kunstnikud ja kirjanikud,vaid ka inimesed,kes tegelevad ökoga,tehnoloogiaga jne),kas väikse tasu eest või niisama. See on minu jaoks äärmiselt nauditav ja toob kindlasti kasu minu tegevusterapeudina töötamisel,sest kunst on väga olulisel kohal selle professiooni puhul. Ma tunnen pidevalt ängi maalida ja muusikat luua nii ehk naa,nii et saan ka selle isu ehk veidi kontrolli alla. Muusika puhul ma tegelt eriti kindel pole,sest ma olen ikka veits totu selle järgi. Muideks tegin Facebookis sellist naljakat testi nagu "Your 6th Sense" ja tuli välja,et see ongi muusika =) .. Okei,see selleks.
Kolmas tore fakt UEA puhul on see,et asukoht on hea..või õigemini ilus. East Anglia regioon ja ka ülikooli ümbrus on rohelised ning ökoteemad on seal nii tähtsal kohal,et paistavad terves UK-s silma. Norwichi linna valitsuseski on rohelised võimul,hah! =P
Neljandaks mulle meeldis see staaf,kellega ma kohtusin,kuigi nad tundusid oluliselt individuaalse lähenemisega juba enne. Cardiff saatis küll ühe meili,et ma kirjutaks neile essee,aga UEA nägi ikka vaeva ja informeeris mind igasuguste teemadega. See tekitas automaatselt tunde,et ülikool reaalselt huvitub minust.
Viiendaks on päris äge see,et kolmanda aasta viimase praksiosa (8 nädalat) võib teha pmst ükskõik kus.
Neist põhjustest mulle piisas,et valida. Väga pange ma ikka ei saanud panna. Kindel on see,et kui üldse,siis vb oleks pidanud Cardiffi valima,aga no ei..Sisetunne loeb ka midagi ja Cardiff jättis mind täiesti külmaks. Samas kui ma hakkasin kunagi ammu-ammu juba ülikoole uurima,oli UEA mu lemmik.
Ma olen Kaalud ja eks ma tagantjärgi kõhklen alati =)) .....
Muid suuri häid uudiseid nagu vist polegi.
Passin suurema osa ajast ikkagi Pärnus..Teen nats trenni,loen ja mõtlen elu üle järgi. Klarnetit mul ju polegi ja üldiselt on liiga külm,et aluspesus seda mängida (= ... (viide üleval,eks)
Ootan siin muidugi vaikselt Uruguaysse minekut ja nad ootavad seal väga minu tulekut,nagu ma meilidest ja smsidest järeldanud olen. Hästi armas,ausalt..
Eks ma naudin oma poolikuid nädalaid Tartuski,mis küll võtavad mu nii läbi,et ma taastun pärast kaks päeva Pärnus. Sõbrad on head..Olen õnnelik küll,et nad mul olemas on...ja veel millised.
Olge kallid!
Naeratage, kallistage ja ärge kartke näidata oma tundeid,eriti just sooje..
See on viimane asi,mille pärast peaks häbi tundma..ükskõik,kui vanad või noored või popid või mitte-popid te olete.
Ja vahepeal võib olla hüsteeriline nagu Anna Karenina,kui tead,et head ei kannata...
Lõppude lõpuks peab elama nii,et hingel oleks kerge.
Hoia elust kinni hammastega.
Nuta, naera, kisenda kui peab.
Olen sinu kõrval. Kuid ei sega.
Kumbki teisest liiga vähe teab.
/-------/
Kui sa kukud, minul pole valus.
Lihtsalt miski tühjemaks jääb seest.
Unes nutan, kuigi pole alust,
sinu nagu iseenda eest.
(Doris Kareva)
