Tsauksplauks,karvased ja sulelised..
Ma pole päris ammu juba teile kirjutanud,aga pole olnud aega ega oigemini tahtmist. Asjad on aina hullemini läinud ja ma ei teagi,kuidas sellest koigest konkreetsemat ülevaadet teha.
No koigepealt ma räägin natuke sellest intervjuust,mis mul East Anglias oli. Lühidalt on nii,et see läks liigagi hästi ja kui ma isegi sisse ei saa,siis on see sedasi,sest ma panin millegagi puusse nende arvates,aga enda arvates mitte,kuigi pigem ei voeta mind vastu,sest mul pole mingit korralikku töövarjukogemust tegevusteraapias ja ma pole anatoomiat & füsioloogiat süvitsi veel oppinud. Kuigi ma kavatsen seda nüüd tegema hakata, iseseisvalt eksole.
Igal juhul joudsin sinna 15nda ohtul hilja. Kristiniga Londonis kokkusaamine oli ka üsna humoorikas ettevotmine. Nimelt jäi mu lend hiljaks ja siis ma pidin 40minutit bussi ootama,et Londonisse jouda.Kusjuures bussijuht ja piletimüüja rääkisid itaalia keeles,nii et mul oli suht “Kus ma olengi????”..
Kui ma pealinna lopuks saabusin,siis avastasin,et ma ei saa oma Itaalia numbrilt välja helistada ja Kristinile ei joua pooled mu sonumid kohale. Onneks on SBs telefoniputkad,nii et see suht päästis olukorra,kuigi üsna naljakas oli,et Kristin väitis end olevat bussijaamas,aga tegelt oli rongijaamas Victoria peatuses. Veidi enne keskööd ma leidsin ta ikkagi üles,aga ilmselgelt olime me viimasest rongist maha jäänud,nii et seiklesime nii kaugele,kui saime (alati parim lahendus reisiprobleemidega on minna nii kaugele,kui saad,ja siis edasi vaadata =D) ja siis joudsime viimase bussile vähemalt. Järgmisel päeval oli meil huvitav vestlus Kristini sobra isaga ja keskpäeval olime vorratus Londonis natuke.
Oh,kui monus see linn ikka on. Ma voin seal tundide ja tundide viisi jalutada ning ohkkonda nautida. Mäletasin Londonit kuidagi hallimalt ja metropolitaansemana,aga kuidagi armusin taaskord,hehe.
Teisipäeva pärastlounal soitsin Norwichi (East Anglia peamine linn ja seal on see ülikool). Piletihinnad on ikka suht pöörased. Norwichi on mingi veidi üle saja km (130 kanti oli vist) ning edasi-tagasi pilet oli pea 80 naela! Samas on moned asjad SBs monusalt odavad. No Eesti moistes on kallis ikka,aga Itaalia moistes on paljud asjad oluliselt odavamad. Samas smuutid,mida mina a.r.m.a.s.t.a.n on oluliselt odavamad…Ntks ostsin ühe liitri, see maksis 1,30 naela. Eestis maksad 25.- 0,5l eest. Muidugi on SBs veel see suurepärane asi,et seal on palju ökopoode,milles shoppamine mulle koige suuremat rahuldust pakub. SBs on Oxfami taolised poed ka! Hea on osta asjalikke esemeid,mille hinnast suurem osa samas aitab ka kellegil midagi nii elementaarset kui puhast vett saada. Seoses veega tuleb mulle meelde aga üks asi,mis mulle seal ei meeldi: eks ikka legendaarne Inglismaa kraanisüsteem..Sa ei saa käsi pesta leige veega,vaid sul on valida,kas külm voi kuum voi siis liigutad käsi paremalt vasakult voi vastupidi. Täiesti absurdne ikka! Aga oodake..Absurdse juurde ma veel jouan.
Joudsin siis Norwichi ja läksin hotelli,sest ma olin üliväss ja mul oli silmadega ka mingi teema. Üliarmas hotell oli..See oli selline traditsiooniline Inglismaa maja suure aiaga jne.
Kolmapäeva hommikul ma enam närvis polnud. Et korralikult üles ärgata (introductory talk algas kell 9.00 juba ja registreerimine oli alates 8.30st) jalutasin ma hotellist ülikooli,mis oli ca 30 minutit. Introductory talk oli ka suht hea riläks. Koigepealt rääkis selle faculty director üldiselt ülikoolist,linnakust ja Norwichist. Koige kihvtim oli aga see,kui ta ütles: “You seem to be too nervous. I just want to tell you that you shouldn´t be because these people already like you.
They have looked through your application and rated it as excellent. This interview is more about convincing them and we convincing you. It´s not only you talking, it´s a conversation between the university and hopefully future-student, it´s a two-way thing..So relax!” That was cool =) !
Pärast teda rääkisid kaks naist,kes üks esindas füsioteraapia- ja teinetegevusteraapiaosa-konda.Pmst nad votsid läbi,mida me opiksime kolm aastat. Ja muide,jeeeee,ma saan ikka lahata ka! =))
Intervjuud olid alates kella 10st 12.30ni ning minu oma onneks juba 10.30,nii et ma ei pidanud seal ootama ja motlema liiga palju. Moni tüüp oli ikka nii hullu ettevalmistus-materjali kaasa votnud,et see ajas mu veitsa paanikasse,aga üks koristaja ütles ka,et me tundume koik nii intelligentsed ja toredad inimesed olevat,et me ei peaks nii hirmunud näoga istuma ja ootama. Väga khuul (nagu ütleb preili Ülem (= ) ! Inglased on neis asjus üldse chillimad. Nende viisakus ka suht just kills me….
Minu suureks üllatuseks hääldati mu nime absoluutselt korrektselt!
Nad alustasid suht loogiliste küsimustega,milleks ma olin ilmselgelt valmistunud. A´la “Why occupational therapy?” “Why UEA?” . Samas paar küsimust olid ka sellised,millele ma vastasin natuke teisiti,kui on tode. Ntks töövarjukogemuse kohta. Ma lisasin sinna päris palju asju,mis ma olen YouTube´ist (Thank these wise men for that website!)näinud ja nii…See pole vb aus,aga nad ei votaks mind ilmaski kuskil muidu vastu,sest UEAsse on üliraske sisse saada ikka ja kui sul pole sellises vähetuntud ja mitmekeses teemas mingit töövarjukogemust,siis on suht kindel tsau,ela hästi. Seda ma veits valetasin,et UEA on alati mu esimene valik viiest olnud,kuigi vahepeal oli UWE,aga oh well… Siis oli see hirmutav,kui nad koguaeg küsisid igast näiteid. Sain päris palju oma Itaalia EVSi kogemust (boy,ma kasutan palju lühendeid) ilustada samuti. Aga koige uhkem olin ma siis,kui ma sain oma pohilause ära kasutada. See on natuke nagu tegevusterapeutide moto,aga ma e kujutanud ette,kus seda kasutada saaksin. Nimelt nad küsisid,et tegevusterapeudi töö on üsna stressirikas,sest on palju sebimist ja nad peavad pidevalt töötama inimestega,kellel pole isu oma elu parandada,sest nad on nii pettunud jne,et kuidas ma selle stressiga toime tuleksin. Siis ma veits jaurasin seal ning suutsin lopetada selle fantastilise lausega “It´s really more about concentrating on what you can do rather that what you cannot do..” Täiesti ownisin nad ära too hetk. Ma ajasin nad päris mitu korda naerma ka..Eriti kui me hakkasime sellest rääkima,et miks ma nii paljusid keeli räägin (“It´s all about the communication bla bla bla…”) ja kuidas on voimalik,et eesti keeles on 14 käänet ning puudub tulevikuvorm jne.
Me rääkisime pool tundi! Päris korralik ju..
Hiljem jalutasin natuke veel linnakus ja lecture theatre´ite vahel. Loengumajad ei ole just koige euromad väljast,aga seest on suht tutikas (väga perversne sona) koik. Ühikad on muidugi eriti spetsid.
Pärastlounal kaisin Norwichis ja mulle meeldis see linn. Seal on 120 000 elanikku,mis peaks olema nagu Tartu,mis ei ole eriti äge,aga samas on see palju tihedamini asustatud,nii et Norwich on väiksem. Aga see on ilmselt koige rohelisem linn,kus ma olen eales kainud ja mulle on see faktor oluline. Eks suht ainuke asi,mis mind UEA juures motlema panebki,ongi et Norwich pole väga suur ja fab city,et äkki ma lähen natuke hulluks,sest pole nii palju asju teha jne. Kui Tartu laupäeviti välja sureb,siis on alati voimalus Tallinna soita,aga kui rongipiletid on sellise hinnaga,nagu ma ütlesin,siis ega ikka naljalt Londoni ei soida küll…Siiski on UEAs ka päris palju aktsiooni.Neil on suht palju gig´e ntks. Vaatasin novembri kahe nädala plaani ja seal oli ntks The Streets,nii et suht impressive.
Ah,eks näis. Kas nad votavad mu lopuks vastugi…Vb motlen umber ja lahen hoopis Cardiffi. We´ll see.
Hmm..Ja siis ma joudsin neljapäeva ohtul hilja tagasi,et asjad lahti pakkida ning siis uuesti kokku pakkida,et reede keskpäeval Hispaania poole asuda.Rääkisin natuke poistega ja nad ütlesid,et seda teemat,et ma andsin esmaspäeval kirja Rosale,et tahan katkestada ja minema soita ning koik see lugu,mis Casa Minoris on olnud jne jne,pole väga arutatud.
Reedel oli mul ülivähe aega,aga rääkisin korraks Rosaga,sest paistis mind 50/50 moistvat. Samuti kontrollisin oma meili,kuhu Betta ning Dunja olid mulle muidugi kirjutanud. Dunja kirjas oli isegi paar puänti. Ntks see,et ma olen viimasel ajal suht kinnine olnud. Jah..See on tosi,aga minuga on nii,et kui mind koheldakse halvasti uhe korra,siis ma voin anda teise voimaluse,aga kui see aina kordub ja kordub,siis ma ei taha enam mitte mingit tegemist teha. Vb see on miski,mille kallal ma pean töötama,aga ma siiski leian,et tolerantsusel on omad piirid… Betta samas oli mulle ikka vapsjee kirja kirjutanud. Lühikokkuvote: “Tere,vähe kallis Heldi. Mul on hea meel,et sa minema lähed. Sa ei olegi millestki aru saanud,sest sa oled alati olnud kinnine ning tahtnud liiga palju. Sa oled nome.Ma olen palju vigu teinud ja teen neid iga päev,aga ma ei pogene oma probleemide eest…BLA BLA BLA “ Tsau,olen äge psühholoog =D ! Ma hakkasin natuke itsitama..kui päris aus olla..See oli lihtsalt nii tobe kiri.
Hispaaniasse joudmine oli ka seiklus,aga seekord mitte väga äge,sest ma olin üliväss,ülihaige ning mu silmad valutasin nii hullult,et ma motlesin,et ma votan need peast välja. Nimelt Iberia piloodid streikisid,nii et mu lend Madridi jäi tund aega hiljaks ning kui ma sinna joudsin,siis tuli välja,et koik lennud,k.a Malagasse,on mingimaalselt tund aega edasi lükatud. Kui vaadata asja positiivselt,siis vähemalt ma läksin juba reedel…Pühapäeval (oli vist siis) polnud enam üldse lende,sest polnud asendajaidki.
Poole oma ajast Hispaanias veetsin ma voodis,sest mul oli vist poskkoopapoletik voi midagi taolist,nii et mu pea oli nii raske ja valutas nii hullusti ning mul polnud joudu,et kookigi kondida. Kui ma paar päeva antibiootikume olin votnud,tundsin end paremini.
Samas ma olin lootnud,et kui sinna jouan ja Siimu näen,siis olin riläksd ning rahulikum,onnelikum,aga ausalt öeldes ma tundsin end suht sama depresiivselt. Mul on suht koguaeg ainult tahtmine nutta voi lihtsalt magada. Tore ju,kui kommuun,mis peaks inimesi aitama,inimesed hoopis sellisesse seisu ajab…
Joulud olid ka nomedad..Mul nagu ei olnudki neid. Joulutunne puudus uldse ja muu jura..
Vähemalt sain vennaga olla ja eks ma igatsen teda ikka hirmsasti. Päris hirmus,kui pisikesed vennad kasvavad suureks ning saavad päris oma elu ja neil on endal palju muid plaane,tegemisi. Nad voiksid ikka veits pisikesteks jääda ju =)) ! Eks,Siim ? =P
29ndal joudsin tagasi kommuuni. Järgmine päev rääkisime Rosaga jälle ning ma pidin taaskord kinnitama,et ma tahan ära minna. Nad nagu toesti ei saa aru voi misasja…Voi noh..Tegelt Rosa ei saa siiani päris täpselt aru,mis mulle ei sobi..
2008nda aasta viimase päeva hommikul polnud meil ikka veel täpselt aimu,mis me teeme ohtul. Lopuks otsustasime ikkagi klubisse minna. Mulle pole kunagi meeldinud mote aastavahetuse veetmisest klubis,aga ega meil väga teist valikut ka polnud. Too päev oli sopane,sobune,vihmane,tuuline ja külm,nii et ohtust hommikuni kuskil Milano kesklinnas passida polnud just koige integreerivam valik..
Klubipiletid lasime Jacopo sopradel varem ära osta,sest muidu vb poleks sinna saanudki. Hind oli ilmselgelt killer: 35euri. Üldiselt maksab mingi 15. Selle 35 sees oli sissepääs,esimene drink ja kell 4 hommikusöök.
Pean tunnistama,et Julie (PRM-lt) suht päästis mu ohtu. Kui teda poleks olnud,siis ma oleksin ilmselt sinna igavusest ja tüdimusest ära surnud,et Kathi endiselt näeb enda ümber ainult ühte inimest,kes on Jacopo. Kui ma isegi üks kord küsisin,et kas ta tuleb meiega tantsima,siis ta vastas: „Jacopo tuleb varsti wc´st tagasi ja siis ma olen temaga.“ Oh jummel..Vb ma pole siis nii hullult armunud olnud voi ma ei maleta enam voi mu väärtused on niivord palju muutunud,aga ma ei moista ikka veel seda ainult (!) ühe inimese jaoks elamist. Aga okei,oma elu,oma asi.
Me siis Juliega tantsisime pmst kogu öö ja kell 6.30 chillisime mingite Sitsiilia tüüpidega keskraudteejaama. Koik teised,kes ka meiega klubisse tulid (Jacopo sobrad, 3 vabatahtlikku jne) läksid minema juba varem. Julie oli omadega nii läbi,et ma ei saanud teda sinna jätta,sest mingi perioodi vältel ta ei saanud väga hästi aru,kellega ta räägibki voi misasja. Kuna mul oli suht action ja tore olnud terve ohtu,siis ma muidugi votsin oma ülesandeks,et ta ikka lopuks oma Pavia rongile jouab.
Minu suureks onneks tulid Kathi ning Jacopo mulle Gaggianosse järgi,sest esimene on ju riigipüha ja siis pole busse Rosatesse.Varbad olid külmunud,aga vähemalt sain sooja dussi alla ning kella 11 paiku magama.
Ega ma eriti ei maganud,sest poisid jaurasid nii kovasti koridori peal,et isegi pärast nii kaua aega üleval olemist,ärkasin korduvalt üles.
Ülejäänud päev ma lopetasin I.McEwani väga head raamatut “The Child in Time”..Soovitan!
Kuna teisel jaanuaril ei kuulnud ma ikka veel midagi IBO kontorist,et kas ja kunas ma nüüd juba minna voiks,siis otsustasin teisipäeva ohtuni Rooma soita. Teisipäev (06.01) on niikuinii siin riigipüha,sest on Enfania (voi misiganes see nimi oli) – religioon,religioon,religioon.
Pealegi kuidas saab nii olla,et ma olen Itaalias elanud,aga Roomas pole käinud?!!
Niisiis sain mingisuguse hotelli viimasel hetkel kinni pandud ja laupäeval hakkasingi minema.
Otsustasin minna rongiga,sest see votab kolm pool tundi,sa jouad kesklinnast kesklinna ning kokkuvottes säästad palju aega selle asemel,et lennujaamas passida. Aknast näeb ka ju päris palju maastiku.
Ma muidugi ei kujutanud,et see pilet nii kallis on. Rooma on mingi 600km,aga üldiselt on Ferrovia del Stato Italia päris normaalse hinnaga,aga vot ( !) üks ots oli 70 eurot.
Sain ühtede ameeriklastega,kes on Miamist,tuttavaks. Nad olid koige veidram paar ever. Tüdruk (mingi 25 kanti) oli latina välimusega,kuigi pärast tuli välja,et ta on New Jersey´st,ja mees (mingi 35) oli blond,siniste silmadega,kandis natuke 70ndate stiilis helesiniseid pükse,ümber kollast t-särki ja erkrohelist jopet,aga samas mingil imekombel oli ta kena. Täiesti imelik,ausalt noh =))) ! Nad rääkisid,et olid eelmise päeva hommikul Euroopasse joudes nii sokeeritud sellest külmast,et lähevad Rooma paariks päevaks ja sealt ilmselt lennukiga Kreekasse,aga kui nad soojemasse ei saa,siis vast käivad natukeseks hoopis Kariibi mere saartel.
„Hästi elame!“ voi mis?!
Ma rääkisin nendega natuke Eestist ja Itaaliast ning siis arutasime veidi J.D.Salingeri teost „The Catcher in the Rye“,millest ma olin nii palju kuulnud,sest see on USAs suht nagu meie „Tode ja oigus“ – koik noored loevad seda koolis,kuldne klassika. Enivei on see omamoodi,aga tosiselt hea raamat,it killed me – soovitan! Again =) …
ROMA,ROMA – IGAVENE LINN
Rooma oli ilus.
Seal on nii palju ajalugu,et teatud paikades jalutades touseb kananahk ihule,kui sa hakkad motlema,mis seal kunagi toimus. Kusjuures üsna irooniline on see,et Colosseo korval on tänav,mille nimi on Via de Pace (it.k – Rahu tn)..
Colosseo iseenesest ei olnudki nii üüratu,kui ma olin ette kujutanud. Forum avaldas mulle tegelt isegi rohkem muljet ja siis veel Vatikani muusemi üks osa (see muuseas on 7km..not kidding!),mille lagi oli lihtsalt vau (!!!) . Ma ei tea,mis Sixtuse kabel mind suht ükskoikseks jättis. Sama Pantheoniga.. Vb seal oli lihtsalt liiga palju inimesi. See üldse häiris mind kovasti Roomas,et turiste on nii kuradi palju. Isegi jaanuaris!! Ma ei taha teadagi,mis seal suvel toimub. Kui juba jaanuaris on keeruline kesklinna pohitänavatel kondida,siis mis suvekuudel toimub?!
Piazza Spagna ja Spagna trepid (Scalinata della Trinità dei Monti) olid ka omapärased. Aga ma nägin koige ilusamat purskkaevu küll seal linnas,kuhu koik teed viivad. Teate seda purskkaevu filmist “La Dolce Vita”? Fontana di Trevi..Vapustav! Need skulptuurid ja vesi ja tuled ja koik,koik,koik! Piazza Navona meeldis mulle ka väga.
Ah! Mulle meeldisid väga paljud asjad Roomas. See on ilus linn. Kuigi nii suur ja hullumeelne liiklus – ma oleks korduvalt auto alla jäänud,sest ma läksin üle tee rohelise tulega,kui moni autojuht motles,et nüüd tahab tema liikuda – on seal ka väga palju rohelist (aiad,pargid,väljakud,alleed).
Ma usun,et Rooma saab minu top listi küll =) !
Vatikan oli muidugi suht mottetu. Mina,kes ma ei ole religioosne ja asjad. Paavsti kasutatav baldahhiin San Pietro katedraalis oli küll,mida vaadata,aga muu…Ma nagu teadsin küll,et Vatikan on pisike ala,aga ma ei kujutanud ette,et niivord pisike.
Eijahm..Ma jäin reisiga rahule.
Kui välja arvata tagasitulek.
Esiteks ma ei saanud normaalset piletit,nii et lopuks ostsin pileti,millega sulle ei garanteerita istekohta,ja kuna oli vaba päev ja palju reisijaid,siis ma istusin neli tundi maas voi seisin püsti,mis polnud koige hullem,sest ma lugesin K.Kesey teost “One Flew Over the Cuckoo´s Nest” (ja ikka veel loen – veidi raske raamat..). Ma vist toesti loen päris palju,kui ma nüüd motlema hakkan..
Enivei…
Kui ma Milanosse joudma hakkasin saatsin Kathile sonumi,et kuna on riigipüha,siis ma soidan jälle Gaggianosse ja ta voiks mulle sinna autoga vastu tulla. Ta oli saatnud mulle küll sonumi paar tundi varem,et Milanos on lund sadanud. Motlesin,kuidas nad siin koik paanitsevad,kui lund sajab,sest nad pole sellega harjunud,nii et keegi ei lähe tööle ega tööle ega midagi,kui lund sajab,aga eeldasin,et küll nad kuidagi mulle ikka järgi tulevad.
Kathi saatis tund aega enne mu saabumist sonumi,et kuule Rosa ei taha mulle praegu autot anda,sest ta arvab,et see on liiga ohtlik,aga ära muretse,küll ma leian mingi mooduse lopuks.
Niisiis ma ei paanitsenud.
Kui ma juba rongijaama hakkasin joudma,helistas ta mulle ja ütles,et Rosa keeldub mulle auto andmisest ning ütleb,et sa pead ise kuidagi HOMME tulema.
Kas teile mahub see praegu pähe?
Sellest on möödas üle päeva ja mul on olnud palju aega,et moelda,aga mulle ikka veel ei mahu see pähe.
Gaggianost on nimelt 9km kondida ja see on ainult maantee,millel pole mittemingisugust pisikest osagi,kus kondida saaks.
Jacopo läks muidugi eriti närvi ja püüdis temaga rääkida,aga Rosa ütles,et no sorri,aga täna ta ei saa tulla,tulgu homme.
Niisiis ma olin keset Milanot pimedas,külmas ja oues sadas paksu lund. Lumi oli vähemalt ilus.
Ma olin toesti nutmise äärel. Mida ma siis nüüd tegema peaks?
Siis mul tuli meelde,et Zivile,kes Milaanos EVSi teeb,pidi kunagi see nädal tagasi joudma. Seega ma kulutasin oma viimase krediidi talle helistamiseks ning thank you,thank you, ta oli moned tunnid tagasi koju joudnud. Kui talle olukorda lühidalt selgitasin,siis ta vastas,et muidugi ma voin tulla,aga tal pole mulle voodikohta päris anda,aga pean temaga samas voodis magama. Mul oli too hetk täitsa suva sellest. Ma olin muidugi lohkemiseni vihane ka.
Inimene,kes on mu mentor,kelle vastutada on see,et mul oleks katus pea kohal ning söök laual,ütleb mulle,et see pole tema probleem,kus ma ühe öö veedan,kuigi ta on teadnud juba viimased 5 päeva,kunas ma saabun.
Äge mentor..
Ma ei saa aru,kes on need inimesed,kes selles kommuunis elavad.
Öösel ei maganud ma eriti,sest Zivile voodi oli eriti kitsas ning ma ei tahtnud eriti ruumi votta,sest tema pidi täna tööle minema ja ma niigi tundsin süümepiinu.
Hommikul oli veel rohkem lund,sest terve öö ei olnud lumesadu lakanud,aga motlesin,et no vähemalt on buss Rosatesse,nii et pole probleemi.
Metroos oli ka mingi jauramine ja ma joudsin bussipeatusesse kell 10.40.Järgmine buss pidi joudma 11.05.
Kusjuures hästi,et ma nii hilja sinna peatusesse joudsin,sest Rosatesse oli buss kell 8.45 ja järgmine oligi 11.05.
Minu lepingus on kirjas „There´s an excellent transportation link between the community and Milan.” An excellent transportation link MY ASS!
AGA! Muidugi mitte mingit bussi ei tulnud kell 11.05. Mul oli juba siis ühe koha peal seismisest ja ootamisest nii külm olla,et brrrrr…
Kell 11.20 teatati,et Rosate buss on katki ning sinna polegi bussi. Kas see üllatas mind väga? Mitte eriti..kahjuks.
Kell 11.40 tuli buss,mis läks Abbiategrassosse. Kuna ma olin nii külmunud juba,siis otsustasin vähemalt Gaggianosse soita ja siis midagi välja moelda.
Niisiis soitsin Gaggianosse ja läksin seal maha. Hetk hiljem helistas mulle Elisa IBO kontorist ning me rääkisime JÄLLE,miks ma tahan projekti katkestada. Lopuks ta sai aru ja ütles,et teatab siis ametlikult projekti lopetamisest ning YFU peab mulle nüüd piletid ainult ostma. See ajas veits närvi,et olen viimased kolm nädalat oodanud,et saaksin minema minna,ning ta ei saanud seda 10minutilist konet varem mulle teha..Aga hea,et nüüd on asi loplik ja nüüd peab YFU piletid ostma ning saangi minema siit hullumajast.
Rosa oli muidugi Elisa öelnud,et ma valetan,et tegelt siin on mul palju tööd teha ja ma lihtsalt pogenen oma probleemide eest ja…Ah,see jutt ajab mu lihtsalt iiveldama,sest see on nii pask.
Kommuuni joudmine muidugi selle Gaggianosse joudmisega ei loppenud. Kuna Kathi ei vastanud mu sonumile midagi,siis otsustasin,et ju siis ei anta ka täna autot (oues ju veel rohkem lund) ja pean ikkagi kondima,kuigi vähemalt valges. Samas vaatasin seda autoteed ja motlesin,et elusalt ma kommuuni ei joua,kui ma mööda seda konnin. Niisiis läksin järgmise Abbiategrasso bussi peale,sest Abbiategrassost on suht sama tee kondida,mis Gaggianost,aga tollest linnast läheb üks pikk jalgrattatee joe korvalt,nii et mul on oluliselt turvalisem,kuigi lumi on ilmselt polvini.
Te ei kujuta ette,kui lootusetult ma end eile ohtul ja täna hommikul tundsin. Eestis midagi ikka motleb välja,sest ikka leiab kellegigi,kes sulle appi tuleb voi midagi,aga siin mul on ainult see kuradi kommuunirahvas,kellel pole – nagu välja tuleb – sooja ega külm,kas ma olen surnud voi elan.
Kui ma juba bussis olin,helistas Jacopo,et kuule Uwi (Rosa koige noorem poeg) tuleb sulle Gaggianosse järgi,me ei jäta sind jälle niimoodi lihtsalt.
No sel konel oli moru maik,sest ma ei saanud sealt bussist ju enam maha ka. Onneks ütles Uwi,et ta soidab siis Abbiategrassosse,et mis ta üle jääb.
Kui nad lopuks Abbiategrasso bussijaama joudsid,kus ma olin juba mingi 25minutit oodanud,olid mu huuled siniseks tombunud ning Uwi ja Martha vaatasid mind veidi hirmunud pilgul. No wonder..
Aga Rosa ? Mis tema esimene lause oli,kui ma kommuuni joudsin ? “Miks sa sellist kammajaad korraldad siin?”
Ma olin nii külmunud ja nii vihane,et ladusin koik välja,et kust ma pidin teadma,et Uwi mulle järgi soidab. Rosa ütles,et ma oleks pidanud Zivile juurde jääma kuni lumi ära kaob (mis sellest,et see voib juhtuda alles järgmine nädal voi midaiganes). Aga ma olin eriti otsekohene (ei kasutanud mingeid vulgaarsed sonu ega karjunud,aga vastasin konkreetselt ja selge kova häälega) ning lopuks ta jäi onneks vait.
Kui ma dussi all juba 10 minutit olin olnud,värisesin ikka nagu haavaleht. Praegu on mul vist palavik ka.
Pärast pesemist rääkisime natuke Kathiga ja ma sain teada kogu loo ning muidki asju,mis siin viimaste päevade jooksul toimunud on. Muudest asjadest nii palju,et Rosa teatas Kathile & Jacopole,et tema arvates on nad kaks liiga palju aega koos ja nad ei tohiks pärast keskööd enam koos olla,sest nad on liiga noored sellise suhte jaoks jne jne jne. Toesona ! Sellel naisel ei ole oma elu.
Siis ma sain teada,kuidas Jacopo ja Rosa olid vaielnud ning kuidas mu nn mentor oli väitnud,et suva,kui Heldi sinna jääb jne.
Ma motlesin,et pea lohkeb vihast,pettumusest,kurbusest ja koigist teisest negatiivsetest emotsioonidest,mis eksisteerivad.
Vot sellisest ägedast seltskonnast loodangi ma peagi lahkuda! Ma olen valmis reedel voi laupäeval juba minema!
Ootan ja loodan siis.
Eks ma hoian teid kursis.
Nüüd ma lähen tuttu,sest ma olen väsinud,mul on ikka veel külm ja ma olen teile seitse lehekülge kirjutanud,et homme mälupulgaga netti üles panna.
Hoidke teie end soojas! Näeme varsti!
Ps. Kats ja Jim ning Dzeinu! Ma tänan teid siiralt joulukaartide eest! Praegusel perioodil on need mulle eriti olulised.
Kalli
Heldi
